Tõest, nuhkimisest ja Raagist

Täna Postimehes ilmunud arvamuslugu ei anna vastust küsimusele, mida tähendab eesmärgiks seatud „usalduse tagamine riigi vastu“, nagu sõnastas Raagi uue ameti esmainfo allikaks olev riigikantselei oma pressiteate. Mida peaksid selle sõnaühendi taga nägema need, kelle meelest ei õõnesta usaldust riigi suhtes peamiselt mitte ida poolt lähtuv oht, vaid hoopis parasjagu valimiseks valmistuvad eestimaised parteid? Neile tuleb võib-olla meelde hoopis peletav sõnaühend „normaalne riik“, mida Reformierakonna toel ühe numbri Sirpi peatoimetanud Kaur Kender kultuurilehes lubas kuulutama hakata.

Ehk siis: vastamata on küsimus, missugusest usaldusest ja täpsemalt mille või kelle suhtes käib jutt, ja missugused on selle taastamise viisid (ja ehk ka missugused on põhjused, miks see ära kadus).

Üks vihje muidugi Postimehes on: parim vastutegevus vastase propangandale oleks igasugune tegevus, mis võiks siiralt liita kõiki Eestis elavaid inimesi. Kas kunagi rahvastikuministri tegevusalasse kuulunud, tulemusetust tegutsemisest tuhmunud integratsioon peaks olema Raagi eesmärk, jääb siiski selgusetuks.

On kaks põhiliselt teksti, mis ajendavad veelgi küsimusi. Üks on 2011. aastal Diplomaatias ilmunud tollase kaitseministri Jaak Aaviksoo „Infokonfliktid ja enesekaitse“, milles Aaviksoo kaitseb riigi õigust valida ise pilte, mida maailmale edastama, öeldes otsesõnu, et „keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha“. Aaviksoo peab selles sügavalt ekslikuks arusaama, et „ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine“. Aaviksoo sõnul ei lasu meil ratsionaalset kohustust pidevalt tõestada, mida ja kuidas me tegelikult teeme.

Suhtestumine selle tekstiga võiks olla Raagi esimene ülesanne. Oma Facebooki lehel ütleb Raag, et musta ei ole iial võimalik pikemas perspektiivis valgeks rääkida, aga ta ei ütle, kas ta kavatseb ise musta valgeks rääkima hakata või kuidas see tema tööülesannete hulka kuulub. Südametunnistusele viitamine oma kõrgeima ülemusena kõlab ju toredasti, aga kuidas jääb tõega, kuidas õigusega? Kui teistel pole vaja meie kohta tõde teada, kas meie ise ikka tohime seda teada?

Teine põhimõtteline tekst on Raagi enda oma ja see ütleb, et silmakirjalikkus on privaatsuse poolvend. Raag kirjutab, et teda ei hirmuta pealtkuulamissüsteemide areng, ning nendib, et võib-olla on "erutumine privaatsuse teemast vaid uue normaalsusega harjumise esimene etapp". 

Raag kirjutab muu hulgas: "Osalt me ei saa enam arugi, et eraelu normid on muutunud repressiivseks, sest me oleme hakanud häbenema oma elu kõige loomulikumaid hetki. Võtame või inimeste seksuaalelu, mille praegusega võrreldav häbenemine vormus lõplikult alles 19. sajandil, ehkki ei ole ühtegi looduslikku põhjust, miks me peaksime seda häbenema."

Jutu kandev mõte on, et oma elu tuleks elada olles valmis vastutama iga oma teo eest: inimlikult aktsepteeritav ja arusaadav. Ent sellegipoolest võiks tollane põhimõtteline küsimusepüstitus eeldada uut läbimõtlemisest vastse ametiga seoses.